Eutanaasia
, lk 1823). Sootak
jõuab oma arutluses järeldusele, et surm kui niisugune, s.t. see surm, mis
eksistentsiaalselt kuulub elu juurde ja varjutab elu, legitimeerib
põhimõtteliselt ka eutanaasia (3., lk 1820). Vähemalt patsiendi seisukohalt
vaadates. Inimeselt ei saa tema surma ära võtta, kuivõrd me räägime surmast
kui võõrandamatu isikuvabaduse ja inimväärikuse ühest väljendusest.
Teadupärast on inimese vabadus aga piiratud teiste inimeste vabadusega.
Isiku surmavabadust kui otsustamisruumi piirab antud juhul surmaabi
osutaja, seega arsti seisund, tema vabadused ja kohustused. Eelkõige aktiivse
eutanaasia vastu ongi kasutatud põhiargumendina väidet, et sellisel juhul
oodatakse arstilt käitumist, mis lõhub tema professionaalse identiteedi.
Sootakile näib aga siiski, et sel tasemel argumentatsioon ei suuda vastu
seista isikuvabadusest tulenevale õigusele määrata end surmale. Ühel pool
annaabi.ee 
