A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus"
Kuna
Krõõt oli rahulikuma meelega, kui Andres ja sõbralik inimene, kes ei tundnud
mingisugust vajadust, kellegagi iga asja pärast vaidlema hakata. Ta lihtsalt läks ja
kutsus oma sead heleda häälega rukkist koju. Pearu vaatas seesugust käitumist lausa
suu ammuli, ta oli küll lootnud, et naabrinaine kutsub tema appi sigu rukkist välja
ajama, aga et Krõõt lihtsalt sead heleda häälega koju kutusb seda ei osanud ta ette
näha. See hetk süübib ka alatiseks Pearu mällu ja ka viimsel surmatunni tuleb talle see
meelde. Sel hetkel Pearu justkui kiindus Andrese naisesse täielikult ja kahetses, et
temal sellist väärt eite polnud. Tegelikult Pearu oligi selline tundeline inimene, ta
võttis kõiki oma ebaõnnestumisis kohtus või narualuseks jäämist väga südamesse. Ka
Andres ei olnud koguaeg tuim ja tööd rügav inimene, ka tema süda muutus nii
mõnelgi korral härdaks. Teoses on nii mõnigi seik, mis tõestab seda, kui kaastundlik
Andres olla võib