VARAUUSAEG
1665. aastal suri Londonis katku 100 tuhat inimest. Viimane suurem katkupuhang Lääne-Euroopas
möllas aastatel 172021 Marseille's, nõudes ligi 90 tuhat ohvrit. Ida-Euroopat tabas viimane
katkulaine 1770.-ndate aastate alguses, puudutades eelkõige Poolat ja Venemaa sisekubermange.
Lisaks katkule olid surmatoovateks nakkushaigusteks rõuged, düsenteeria ja tüüfus. Rõugete vastu
alustati 18. saj. teisel poolel kaitsepookimisi, mis oluliselt pidurdas selle surmatoovaima nakkushaiguse
levikut.
Ohvriterohkemad loodusõnnetusteks varauusaja Euroopas olid üleujutused. Eriti laastavad olid need
Põhjamere rannikualal, tuues kaasa kümneid tuhandeid ohvreid. Varauusaja suurimaks
looduskatastroofiks Euroopas oli aga Lissaboni maavärisemine 1. novembril 1755, mille ohvrite
koguarv jäi 100 ja 200 tuhande inimese vahemikku. Maavärina laiend ulatusid Andaluusiasse
Hispaanias ja Põhja-Aafrika rannikuni. Lissaboni linn hävis pea täielikult.