A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Mulle tundus, nagu vajuks lagi mulle peale ja lömastaks mind oma raskusega. Sirutasin
välja käed, püüdsin rääkida, kuid mu suust tuli vaid ebaselgeid häälitsusi. Mind valdas
vastupandamatu rammetus. Tundes, et ma kukun, toetusin tugitoolile, see tugi osutus aga
peagi väheseks mu nõrkadele kätele ja ma kukkusin algul ühele, siis mõlemale põlvele.
Tahtsin palvetada, aga mu keel oli kange. Kahtlemata jumal ei näinud ega kuulnud mind,
ja haaratuna surmataolisest unest, libisesin ma põrandale.
Ma ei mäleta midagi, mis juhtus selle une ajal ega tea, kui kaua see kestis. Ainus, mis
mulle meenub, on see, et ärkasin üles väga luksuslikult sisustatud ümmarguses toas, kuhu
valgus langes ainukesest avausest laes.
571
Pealegi näis, et toal ei ole ühtegi ust. Suurepärane vangla!
Kaua aega ei saanud ma aru, kus olen, ega näinud üksikasju, millest praegu rääkisin.
Mu vaim näis tagajärjetult võitlevat raske une vastu, millest ma ei suutnud vabaneda