dramaatilist ooperiavamängu. Beethoveni sonaatides nr.17(d-moll, op. 31 nr.2"Torm") ja nr.23(f-moll, op.57, ,,Appasionata") on seos dramaatilise sümfonismiga. ,,Appasionata" on üks väheseid teoseid, kus traagika jääb domineerima ka lõpplahenduses. Enamasti lõppevad tema kangelaslikud teosed ohjeldamatute tantsustseenidega. Selline on ka ,,Appasionata" III lõpp, ent see pole nagu tavaliselt rõõmsalt juubeldav, vaid temas võidutseb sügavaim elutraagika nagu surmatantsus. Sonaat nr. 21 (C-duur, op.53, ,,Waldstein") on imetlusväärne plastilise kompositsiooni poolest, mis traditsiooniliste vormiosade piire hajutab ning kasutab vormielemente mittetähenduslikult. Sonaat nr. 26 (Es-duur, op. 81 ,,Les Adieux"). See on Beethoveni ainus programmiline sonaat, mis on pühendatud Beethoveni lähedasele sõbrale ja õpilasele ertshertshog Rudolphile. Vaba tsüklikäsitluse kõrval on olulisim joon polüfooniavõtete ja fuugavormide kasutamine.
patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Sotii e. narrimäng teksti kohati improviseeriti, võis nalja ja jandi taha peita teravat poliitilist satiiri. 5. Neid hakati esitama kiriku ees või linnaplatsil. 6. Kirikust arenes liturgiline draama, mis laienes edasi. Tänu publikupoolse huvi tõttu hakati neid ka mujal korraldama. 7. Surmatantsus irvitati maise elu kaduvust, kasutati rõhutatud kontraste, kirjeldab üksikasjaliselt mäda ja roisku, loob piltlikke epitaafe iseendale ja paneb sõbradki endale järele hüüdma. 8. F.Villon oli väga individuaalne inimene, kelle elukäik oli värvikas. Ta õppis Pariisi ülikoolis, mille lõpetas magistrikraadiga. Ta suhtles a inimestega, kellega sattus ta tihti kaklustesse, röövimistesse ja ka ühte tapmisloose. Ta oli ka korduvalt vangi sattunud
annaabi.ee 
