Seneca moraalikirjad Luciliusele
Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui
sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra,
kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid
nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis
mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks. See on ju kõige halvem, kui surmatahte heidad
enesest ära, kuid elutahet asemele ei tule.
(5) Nende ravivahendite poole pöördu niisiis ka sina. Arst näitab sulle kätte, kui palju pead sa jalutama,
kui palju liikumisharjutusi tegema; ta kirjutab sulle ette, et sa ei langeks lõtvusse, mille poole kallutab halb
tervislik seisund, et sa loeksid valjusti ja harjutaksid hingamist, mille teed ja asupaika vaevab haigus, et
sa teeksid meresõite ja raputaksid pehme võnkumisega sisikonda; arst määrab, milliseid toite süüa, millal