Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
tasandil: isiklikus elus on suurimaks õnnetuseks perekonna lagunemine ja armastatu kaotus;
eetilisel tasandil on kõige hirmsam, kui paned toime määratute mastaapidega kuriteo, tapad
miljoneid inimesi, purustad terve tsivilisatsiooni. Ja miks mitte lisada aastakümnete pikkuse
viibimise vangikongis, teadmata, kui kaua see kõik veel kestab, ent siiski üsna selgesti adudes, et
lahenduseks on suure tõenäosusega surmaotsus. Romaani lõpuks sobib siis teadagi peategelase
surmasaatmine.
Ja ometi – kõik need lõputud kannatused ei mõju kokkuvõttes masendavalt.
1
Sama artikli teoreetilisema küsimuseasetusega versioon on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 11/2006, lk. 863-
874.
Kaptenkomandör Batrian loeb oma eluraamatust ridu:
Sa pead kannatama, palju kannatama. Sa pead talumatult palju kannatama, et sinust saaks...
... NÄGIJA PILKASES PIMEDUSES. 2
Ilmselt on tegemist romaani moraalse sõnumi kokkuvõttega: kannatustel on oma eesmärk, nad