Henrik Visnapuu
Kogumikus ,,Ränikivi" hakkab ta arutlema eksistentsi ja olemise igaveste küsimuste üle, elust
ja surmast, ideedest ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta võtab surma kui midagi,
mis paneb inimest õigesti elama. Ise on ta öelnud nii: ,,Surm on suur peremees! Surmaga
lakkab inimese olemasolu. Kuid see punkt on ka inimese vaimse sünni punkt, Eimiski juures
hakkab inimene mõtestama seda Miskit, mis peaks olema oluline enne surmapunktini
jõudmist inimese elus." Seega tuleb elada nii, nagu oleks iga hetk viimane, tuleb eristada
oluline ebaolulisest ning sellele rohkem tähelepanu pöörata.
Armastusluule asendub isamaalise ja loodusluulega. Ta kirjutab palju kodumaa kaitsmises
ning sellest, et tuleb teha kõik võõrvõimu eemale hoidmiseks. Jälle toob ta sisse ka oma
sallimatust linnaelu vastu ning poolehoidu maaelu suhtes. On tunda Visnapuu sügavat muret
Eestimaa pärast