Romaani „Noore Wertheri kannatused“
,,Werther" kutsus esile lausa
kultuurirevolutsiooni, milles vastandusid kaks leeri. Vanema põlvkonna valgustuslik kriitika
heitis teosele ette didaktilise eesmärgi puudumist ning pidas sääraste tugevate kirgede
kujutamist noore põlvkonna moraalile hukutavaks; teoloogiline kriitika pidas teost
abielurikkumise propageerimiseks ja enesetapuapoloogiaks. Ortodokssed kirikuringkonnad
tahtsid teost ebamoraalsuse tõttu keelustada: enesetappu käsitab kristlik teoloogia
surmapatuna, millele ei saa järgneda kahetsust ja andeksandi. Noorema ehk ,,tormi ja tungi"
põlvkonna kirjanikud võtsid teose vaimustunult vastu, nähes selles kirgede, inimese
meelelisuse tunnustamist, ja samastusid Wertheriga elus, teinekord isegi surmas.
Tollane sentimentaalne lugeja ei suutnud eristada autorit ja kirjakirjutajat Wertherit. Ta luges
teost nii, nagu Werther ise raamatuid luges, samastudes täielikult loetuga, suutmata panna
mängu oma mõtte- ja tundejõudu.