Enn vetemaa
lõppjaamast on avatud üksnes pääs minevikku (mõtteiskujutlusis), ja oma elusündmuste meenutamisega
ongi minajutustaja hõivatud. Läbi elades isiklikku eksistentsiaalset aega, püüab ta pingsalt tabada aja kui
sellise loomust ning ettehaaravalt aduda ehedat surmakogemust, milles aeg lakkab olemast kõik selle
nimel, et saavutada üleolek nii ajast kui surmast. Mõistagi see ei õnnestu. Sedamööda, kuidas Jaani
refleksioonides ja mälupiltides paljastub ta egotsentrism, nõrgub surmaootuse traagikasse autoripoolset
irooniat, mis päädib lõpppuändis surmahaigus osutub luuluks.
Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose
travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust
eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et
romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena
annaabi.ee 
