Heiti Talvik
Viimane periood Heiti Talviku elus on "Kohtupäeva" järgne aeg ehk tema
viimased eluaastad.
Kõige paremini võitab kokku tema segadusest ja negatiivsusest olekust
luuletus, millel puudub pealkiri.
Meie süda on kui kannel,
riist, mis kõlab kahel keelel.
Ühel rõkkab rõõm- ja teisel
Nuuksub mure mustal meelel.
Elu põlisviise rohkeid-
täna rõõmsad pulmalaule,
homme süngeid surmaohkeid...
Siin on toodud sõna surm, mis on raske, mitte kerge. Samuti väga hea näide,
inimesest, kelles on nii hea kui halb isiksus kandla näitena, millel on kaks keelt. Üks
keel on rõõm, teine mure. Ja peaaegu igas luuletuses on midagi, mis tekitab minus
väga armast ja head tunnet, samas selle kõrvale ilmub sünge pilv, jõhkrate näidete või
väga tõetruu realismina, mis toob mind maa peale ja paneb mõtlema asjade
annaabi.ee 
