"surmameelsest" - 1 õppematerjal

Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid

„Groteski teatri“ esimene teos on Luigi Chiarelli „Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima esindaja Luigi Pirandello (1861 – 1936, näidendid „Kuus tegelast autori otsimas“, „Heinrich IV“) meetod ja teema. Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest. Bahtini väitel oli algne, keskaegne (Rabelais), institutsioonide vastane grotesk kui lihtsalt elu tants (mille valuline, aga loomulik osa on surm) põhiolemuselt elurõõmus. Bahtin kõneles üksikisikust suuremast „grotesksest kehast“ , „kosmilisest kehast“, kus üks inimkeha võib teiseks üle minna, sest kõiki seob sama eluprotsess ja mateeria. Ameerika Ühendriikide kirjanduses eristatakse koolkonnalist mõistet „Lõunaosariikide grotesk“ ehk