inimestele vajalikke esemeid või süüa. Söödi tavaliselt tõrusid ning merekarpe. Saarele on oodatud kõik inimesed, kedagi ei jäeta kõrvale. Wiyoti indiaanirahvas pole alati väiksearvuline olnud. Nende hõimu on sajandite jooksul mitu korda rünnatud. Neid on ka surnud haigustesse, neid on orjastatud ja kasutatud sihtmärkidena harjutamiseks, hõimu paigast-paika suunamine pole populatsioonile samuti hästi mõjunud. Rände asemel kutsuti neid ,,surmamarssideks", sest kõik ei elanud seda üle. 26. veebruaril 1860. aastal toimus Wiyotite jaoks vast kõige tõsisem rünnak. Hõimu hävitati, sest usuti, et nemad tapavad nende hõimu lähedal elavatel inimestel karja. Valged inimesed ootasid, kuni on nende tseremoonia aeg ning kõik on kogunenud Tuluwati külla. Kui mehed olid lahkunud, et tuua kõik vajalik, ründasid valged inimesed hõimu, kasutades mitte relvi vaid nuge, et rünnakust ei kostuks mitte püssilasud vaid karjed
homse päeva pärast. „valve“. „Valveks“ kutsusid vangid seda, kui karistatav pandi elektriaia traatide vahele seisma. See oli kõikidest karistustest kõige karmim. „surmamarss“. Kui natsirežiim teise maailmasõja lõpus kokku varises, anti käsk kõrvaldada koonduslaagrites olevad tuhanded vangid. Kinnipeetavad pidid kõndima Viinist Mauthauseinisse, paljud ei elanud ränka rännakut üle. See oli osa strateegiast, mida hakati hiljem nimetama surmamarssideks. „Mulle anti korraldus tappa kõik vangid, kes olid lootusetult haiged või tööks kõlbmatud.“ (lk 340) Roman Frister kuulus kõlbmatute kategooriasse. Ta kaalus 37 kilo, ta põdes tuberkuloosi, kannatas kõhukrampide ja nõrkuse all „Kui sa mulle jalgrattast ei osta siis ütlen isale ära“ (lk 150) Romanil oli saadanlik plaan, kuidas sünnipäevaks saada endale jalgrattas. Tema ema ja tema sõber Nolek olid Romani arvates rohkem, kui sõbrad
annaabi.ee 
