Mein Kampf
Laulsid viimane kui üks inimene meie pikas, lõputus
rongis. Mu süda värises, nagu püütud lind.
Seejärel meenub niiske, külm öö Flandrias. Me läheme vaikides. Kui alles hakkab koitma,
kuuleme me esimest raud-set "tervitust". Meie peade kohal lõhkeb kärgatades mürsk; killud
langevad täiesti lähedale ja kaevavad märga maad. Veel ei jõudnud hajuda pilv mürsust, kui
kahesajast kõrist vallandub esimene vali "hurraa", mis on vastuseks esimesele surmakuulutajale.
Seejärel algab meie ümber katkematu kärin ja plahvatused, müra ja kisa, ent me kõik tormame uljalt
edasi, vaenlasele vastu ja lühikese aja möödudes sattume me kartulipõllul rind-rinnaga kokku
vastasega. Kaugel meie taga kõlab laul, seejärel on seda kuulda ikka lähemal ja lähemal. Viis
kandub ühest kompaniist teise. Ja minutil, kui näib, et surm on meile lähedal, jõuab kodune laul ka
annaabi.ee 
