Põrgujutt
Alati olen seal
tundnud midagi hirmutavat, kuid täna on teisiti. Mu peas ringleb hetkel vaid mõte,
et ilmselt oleks mulgi parem lamada siin mulla all, hauakivi pea kohal. Eemal
kõlavad kella löögid on saabunud keskköö. Ootamatult tekib kuskilt tossu ja
selle sama hauakivi tagant, mille ees ma seisin, ilmuv välja lühike, karvane ja
judinaid tekitav mehike. Ja mis kõige verdtarretama panev tal on käes vikat. Ta
tutvustab end üllatavalt viisakalt ning palub kutsuda end Surmakuulutajaks. Ta
kutsub mind endaga kaasa. Enne, kui jõuan midagi kosta, haarab ta mul käest
ning tõmbab mu endaga kaasa.
Me sisenesime hauakivi tagusesse pikka ja pimedasse tunnelisse. Ja selle
lõppu me just nüüd jõudsimegi põrgu väravate ette. Väravad avanesid, me
sisenesime põrgu eeskotta, mis oli räpane nagu Rakvere kainestusmaja. Kuigi
see nägi kole välja, poleks ma veel tõesti öelnud, et oleme põrgus.