Giuseppe Verdi
oleva libreto.
""Milleks mulle see? Ei, ei, ei! Mul pole tuju ooperilibretode lugemiseks."
"Kuid ega libreto sulle kurja tee. Loe läbi! Tuleb juhus, annad selle mulle tagasi." Ja ta
määris mulle käsikirja kaela. See oli tollal moes olnud suurte tähtedega täiskirjutatud paks vihik.
Keerasin selle rulli, surusin Merelli kätt ja lahkusin. Tänaval valdas mind kirjeldamatu haiglane
seisund, sügav nukrus, südant ängistav surmaigatsus... Tulin koju, viskasin vihiku vihaselt
lauale, nii et see põrandale kukkus ning minu jalge ette lamama jäi. Tegin ta juhuslikult lahti
ning mu silmad peatusid avatud leheküljel, millelt mulle vaatas vastu värss: "Va, pensiero,
sull'ali dorate." Lasksin pilgul järgmistestki ridadest üle libiseda ja need haarasid mind. Lugesin
üht osa, siis teist. Siis aga meenus kindel otsus mitte kunagi enam midagi komponeerida
sulgesin vihiku ja heitsin voodisse... Kuid, ah..
annaabi.ee 
