Luule loovtöö
lahku mälestustest kunagi.
Sind viisid nad koidiku kumal,
Ma saatsin sind silmavees
Kui surnut nii abitumalt,
Lapsed nutsid toas hämarduvas,
Küünal vaakus ikooni ees.
Su huuli pühamu paistel,
Surmahigis laupa ei unusta saa.
Tuleb mul kui streletside naistel
Kremli torne all ulguda.
Et edasi elada, on vaja rinnale langenud kivist jagu saada. See on aga nii raske, et meelerahu
ja õnneseisundit saavutada on pea võimatu. ,,Täna on mul väga palju teha:/ vaja mälu tappa
lõpuni,/ vaja kiviks muuta hing, et keha/ õpiks elama nüüd uuesti." Nagu laulusõnad ütlevad,
annaabi.ee 
