"surmahetkede" - 1 õppematerjal

Filosoofia ja ühiskonna arengu paralleelid tööstuslikust revolutsioonist vesinikpommini

Dilemma. Ma elan. Fakt. Ma suren. Usun, kuna näib vastupidi. Kultuur kui inimkooslus peab alluma samadele üldprintsiipidele kui selle üksikosa. Kõlab loogiliselt. Kultuuri entiteediks on plahvatus (Lotman 2001). See on ka selge.1 Hoopis vähem selge on aga plahvatuse elutsükkel, ja võib-olla just siit leian ka võtme käesoleva uurimuse teema avamiseks, mida ma omakorda tajun erakordselt komplitseerituna. Plahvatus, nimelt, dilemma per se, näib mulle protsessina, mille sünni- ja surmahetkede vahe on +/- 0. Kultuur ei ole staatiline nähtus. Dünaamikast tuleneb kultuuri polaarne laetus. Rahu ­ sõda. Niivõrd, kui pidev ja ubikviteetne rahu on võimatu, on võimatu ka pidev ja kõikjalolev sõda. Ja nii edasi. Järelikult on kultuur tsükliline. Herakleitosel oli pooleldi õigus. Plahvatus sünnib hetkel, kui ta liitub kultuuritsükliga; ning sureb hetkel, kui ta muutub predetermineerituks, kusjuures kronoloogiliselt võivad need protsessid ühtida või lahkneda emb-kumba pidi