Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Ma võin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suurearmastusega. Kuid siiski ma vaatan sind nagu teisi, sest ma ei taha,et sa näeksid kuidas ma sind tegelikult enda kõrvale igapäev vajan. Maei taha et sa saaksid teada, kuidas ma sind vaikselt oma südamesarmastan, sest nii on parem, nii mulle, kui sulle..
Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. - Tihti me ütleme " Ei armasta ", aga hinges jooksevad meil pisarad . Tihti me ütleme " Vihkan ", aga ainult selleks , et ise usuksime seda . Tihti me ütleme " Hüvasti ", aga samas lootes seda inimest veel kord näha . Me ütleme " Mine ära ", selleks ,et inimene ei näeks meie pisaraid . Me ütleme " Mitte kunagi ", kui teame,et see juhtub veel kord . Me ütleme " Olen
Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. Olete te pannud tähele, kuidas inimesed kõhelema hakkavad, kui sa neid pikalt vaatad ? Kas teate ,et inimesed lihtsalt muutuvad ülepäeva? Olete lihtsalt suure vihaga klaasi vastu maad visanud ja peale seda hüsteeriliselt naerma hakanud, kuni lõpuks pisarad tulevad? Olete kunagi tundnud midagi,mida te teate, et mitte kunagi enam tundma ei hakka? Olete tundnud ennast kõrvalise
annaabi.ee 
