Enn vetemaa
eneseanalüüsi absurdi piirini. Vetemaa tegelased jälgivad end aina kõrvalt, teoretiseerivad oma hoiakute ning
käitumisviiside üle kuni sinnamaani, et nende elusisuks saab mitte enam elamine ise, vaid oma
hingeseisundite jälgimine. Keskseks ei kujune mitte tegu ja elamus kui omaette nähtused, vaid teo ja
elamuse analüüs. Niisiis mitte autentsus, vaid koopia, mitte elu. vaid mäng. Ehedat, autentset surmaelamust
saavutada püüdvast Jaanist saab romaanis «Munad hiina moodi» hoopis ebahaige. Ta peab lõpuks
tunnistama, et on oma surmagi ära rikkunud ning autentsuse asemel sünnib masohhistlik lõõp. «liiderlik
eputamine surmaga», nagu juhtus ka «Illuminatsioonide» tegelaskonnaga. Surmaprobleem vaevab samuti
«Pillimehe» Ruubenit, kes on sunnitud tõdema, et surm on meist ikka kavalam ning et me temast kuidagi ega
kunagi enne aimu ei saa, kui ta tõeliselt käes on
annaabi.ee 
