Huvitavaid elamusi
2009 aasta veebruaris võis Pärnu muuseumis EGeS eestvedamisel vaadata näitust
"Sugupuu uurimine ja vormistamine-see on imelihtne".
Juba algklassides tuli uurida oma päritolu ja põlvnemist ning kanda andmed
töövihikusse sugupuud kujutavale lehele. Polnud sugugi lihtne töö. Jah, me teame
oma vanemaid, vanavanemaid nime pidi ja sealt edasi on enamasti "tühi maa". Juba
kolmandat põlvkonda tagasi me ei tea. Isegi oma vanaemade ja vanaisade sünni- ja
surmadaatumid on meile mõistatuseks. Mina leidsin viimased piltidelt, mis on tehtud
surnuaiast või uurisin vanaemalt, kes veel elus. Helistasin oma sugulastele, tuhnisin
vanades albumites ja midagi ma siis ka kokku leidsin. Nüüd, tagasi sellele tööle
mõeldes, saan väita, et teame oma sugupuust ikka väga vähe. Meil on tunne, et
tunneme oma suguvõsa ja sugulasi, aga see osutub sageli petlikuks.
Seal näitusel oli väljas sugupuude uurijate nö elutöid. Suurim sugupuu näitusel
annaabi.ee 
