viimast. Näiteks see, kui nad ülisuurel kiirusel trummi mängisid ühel turmmil kohti vahetades või siis, kui nad mängisid neljakesi marimbat, samal ajal küll üksteist instrumendist eemale tõugates, pilli eest ära lükates ja nii edasi. Eriline oli kindlasti marimba pimesi mängimine, mille minu jaoks küll paar veidrat komponenti selle numbri juures ära rikkusid, nagu näiteks näpuga teise inimese tagumiku surkimine. Vaatamate sellele olid esinejad tasemel, ütleks isegi, et ilmselt ühed parimad löökpillide, eesotsas trummide käsitsejad. Minu silma riivas asjade lastle põnevamaks tegemiseks nilbete võtete kasutamine. Minuvanused võib-olla veel kannatavad selle ära, kuid mõelgem väiksematele kontserdikülastajatele, kes moodustasid ju enamiku külastajaskonnast. Näiteks eelmainitud kavanumbris tehtu ja lisaks veel samasse paika trummipulkade pistmine. Sellises eas lapsed
Olen peale sattunud kolmele kaklusele. Kaks kaklust lahutasin sõnadega: "Oodake, kas sellel on mõtet?", üritades rüselejad nende tegevuse üle mõtlema panna ja probleem vägivallata lahendada. Kolmandale kaklusele ma ei julgenud vahele minna, sest tegemist oli täiskasvanud meestega ja ilmselgelt minu sõnad poleks seal aidanud. Kõige enam taunin liigset uudishimu. Väljendiga, ,,Uudishimu pole patt", ma ei nõustu. Leian, et liigne uurimine ja teiste eludes surkimine on sündsusetu. Kontrollivad ja puurivad küsimused emalt või isalt on loomulik ja vältimatu- nad on vanemad ja see on igati õigustatud. Kuid mõttetud ja sisutühjad küsimused sõprade poolt, et minu eluga kursis püsida, tõsiselt vihastavad mind. Avalikes kohtades- tänavad, pargid, restoranid, pubid, kaubamajad- on võimatu mitte pöörata tähelepanu ropendamisele.
annaabi.ee 
