Nimetu
1868. aastal sai ameeriklane Fredford privileegi lauskummirehvi peale. Sõit läks natuke
paremaks, kuid mugavusest on veel vara rääkida.
Leiutis järgnes leiutisele. Neid tuli patakate kaupa. Ridamisi. Igast küljest. Mõni aasta oli saak
nii rikkalik, et töösturid jõudsid vaevalt mudeleid välja vahetada. 1869. aasta. Kujutlege vaid,
mis siis juhtus. Valmistati esimene üleni terasest jalgratas.
Inglane James Starley täiustas kettülekannet, tema kaasmaalane W. Bone ja prantslane Suriray
aga hakkasid rattarummudes kasutama kuullaagreid.
Kujutlegem, et te istute kuullaagrieelselt jalgrattale uue «Humberi» sadulasse, vajutate kergelt
pedaalile ja veniva ning pikaldase hoovõtu asemel tunnete, et sõiduk hakkab liikuma nii
sujuvalt ja kergelt, nagu lükkaks keegi teid pisut tagant. Tundub, et see liigub ise. Ei, see pole
enam lihtsalt liikumine, see on lend. Oleks vaid siledat teed, ei jõuaks siis ei jooksja, ei traavel
annaabi.ee 
