Anekdoot Annette Kirotar GAG 8.C Gustav Adolfi Gümnaasium Situatsioonikoomika Härra Müller tuleb koju ja viskub surijana tugitooli. "Kallim, kutsu mulle kiiresti arst!" sosistab ta naisele. "On juhtunud midagi hirmsat: ma ei saa ennast enam sirgu ajada." "Öelge, palun, kas on veel mingit lootust?" küsib kohkunud naine kohalejõudnud arstilt. "On küll," vastab arst. "Talle mõjub väga hästi, kui ta oma ülemise püksinööbi vestinööbi keskmisest august lahti päästab." Johni ja Jacki autod põrkavad kokku. Pärast avariid uurivad mõlemad mehed sõbralikult
Kunagi ta uskus, et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus inimestesse, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õigust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida ta pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee ja toidu tagavarast. Nüüd purjetab ta kergemini edasi, aga janusse surijana. Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamiku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu. Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada.
annaabi.ee 
