GERONTOLOOGIA
edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine
ainult lisab patsiendi kannatusi ja kui ta elamine on sõltuv vaid vaevavatest abivahenditest.
Eetiliste elukohustuste: elu kaitsmise ja kannatuste leevendamise vahele oli tekkinud lepitamatu
vastuolu. Vanurit raviva arsti probleemiks kujuneb: kas jätta olemasolevad abivahendid
kasutusele võtmata, säästes sellega surevat vanainimest asjatutest piinadest. Surevasse patsienti ja
tema ravisse suhtumist muutis palju see, et 1982.a. kevadel avaldas Soome tervisehoiuamet haige
nn. Terminaalstaadiumi juhendid. Neis määratletakse sureva patsiendi ravi järgmiselt: "See on
ravi haiguse niisuguses järgus, mil kasutusel olevate ravivõtetega ei ole enam võimalik parandada
haiguse prognoosi, samuti surmaeelset hooldust."
Juhendite mõte on selles, et surev patsient võiks elada elu lõppjärgu "ilma raskete vaevade ja
annaabi.ee 
