Eutanaasia
põhimõttes, et inimelu on kõrgeim õigushüve. Seda põhimõtet on ammust
ajast toetanud ja kinnitanud Hippokratese arstieetika. (Hippokratese vandest:
"Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult
palub, ka ei anna ma sellele sihitud nõu") (4., lk 2376).
Suremistoetuse all mõistab Stellamor kõikide meetmete kogumit, mis
aitavad pikendada surija elu, vähendada vaevusi ning tema vabadust
säilitada. Eetiliselt ja pastoraalmeditsiiniliselt tuleb hoiduda
suremistoetusest, kui elu pikendatakse järelemõtlematult, s.t ei võeta
arvesse, kas ja kuidas suureneb vaev ning aheneb vabadus. Principium
duplicis effectus sallib soovimatuid tagajärgi (elu lühenemine) siis, kui
vahetult taotletakse positiivset, head mõju (vaevuste vähenemist) ja see
moraalselt kaalukamana prevaleerib teiste, soovimata tulemuste üle (4., lk
2379).
AKTIIVSE EUTANAASIA POOLT JA VASTU
Aktiivset eutanaasiat ja tapmist patsiendi paalvel on siiski üritatud
annaabi.ee 
