GERONTOLOOGIA
normide muutumisele. Varem ei olnud arstil võimalus patsiendi suremisaega edasi lükata.
Olukord muutus otsustavalt, sest vanainimesest patsienti saadi nüüd tuua surma künniselt tagasi
või vähemalt hingama. Ometi kogetakse üha enam probleeme tekitavaid olukordi, kus patsiendi
eluhoidmine õnnestunud elustamise järel on võimalik üksnes meditsiinitehnika abiga.
Põhjendatult küsiti, kas surm siis ei ole vanuri elu loomulik lõpp ja kas surmamomendi tehniline
edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine
ainult lisab patsiendi kannatusi ja kui ta elamine on sõltuv vaid vaevavatest abivahenditest.
Eetiliste elukohustuste: elu kaitsmise ja kannatuste leevendamise vahele oli tekkinud lepitamatu
vastuolu. Vanurit raviva arsti probleemiks kujuneb: kas jätta olemasolevad abivahendid
kasutusele võtmata, säästes sellega surevat vanainimest asjatutest piinadest. Surevasse patsienti ja
tema ravisse suhtumist muutis palju see, et 1982
annaabi.ee 
