GERONTOLOOGIA
Soomlase eluviisis on suremine olnud
elukorralduse loomulikuks osaks kuni 20. saj. Keskpaigani. Patsiendi elu lõppjärk ja suremine
meditsiinilises mõttes on muutunud mitmekülgse arutelu teemaks. 70-ndatest aastatest alates
väärtuste ja hinnangute muutumine kiirenes, kui tehniline ja materiaalne areng hoogustus.
Aastatel 60 avaldati uus elustusesmaabi meetod. See on suurt mõju avaldanud meditsiini eetiliste
normide muutumisele. Varem ei olnud arstil võimalus patsiendi suremisaega edasi lükata.
Olukord muutus otsustavalt, sest vanainimesest patsienti saadi nüüd tuua surma künniselt tagasi
või vähemalt hingama. Ometi kogetakse üha enam probleeme tekitavaid olukordi, kus patsiendi
eluhoidmine õnnestunud elustamise järel on võimalik üksnes meditsiinitehnika abiga.
Põhjendatult küsiti, kas surm siis ei ole vanuri elu loomulik lõpp ja kas surmamomendi tehniline
edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine
annaabi.ee 
