"surematuseks" - 1 õppematerjal

Surm erinevate filosoofide käsitluses

nende eluajal ega ka pärast nende surma. Ta rõhutas, et hinge eest tuleb igal juhul hoolt kanda: ka sel juhul, kui me teaksime, et me ta järgmisel päeval kaotame, kui ka sel juhul, kui me teaksime, et ta on igavene. Nagu ütles Sokrates: “Kuid juba ongi aeg siit minna, minul – et surra, teil - et elada, kumb neist aga parem on, see pole ilmne mitte kellelegi peale jumala” (Siig, 2005). 1.3 Platon (427 – 347 eKr) Platon annab hingele pidevalt püsiva elu,, mida nimetab surematuseks. Põhjus, miks hing on sattunud kehasse, on seotud süüga, ning seetõttu on hing aheldatud siia maailma karistust kandma. Pärast surma kehast vabanedes sõltub hinge saatus sellest, kuivõrd ta 4 oma maapealses olemises on suutnud vabaneda meelelistest himudest ning andnud ideede tunnetamisele ja vooruse teostamisele. Platon on seisukohal, et inimesel pole õigust endalt elu võtta, ta peab ootama, et Jumal teda kutsuks (Salumaa, 1991, lk 69- 70)