Morfoloogia alused
Tavaliselt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) :
habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käändsõnadel esineb mõnes muutevormis
veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muutetüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust
tüvekuju nimetatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M').
Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris
supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keelesvähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese),
`hea (vrd pare/m).
Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad“ (teemad 19-23)
19. Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid. Muutkonnad, muuttüübid, erandid
Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade
struktuurist: leksikaalsetest morfeemidest e tüvedest ja grammatilistest morfeemidest e
morfoloogilistest formatiividest, s
annaabi.ee 
