Eesti keele ajalugu
eeskujul)
Infinitiiv, gerundium
• -tAk ~ δAk
• t-tunnuseline infinitiiv vähemalt lapis, vasteid ka ugri keeltes, algupäralt ilmselt verbaalnoomeni liide
• -k latiivi lõpp
• Tunnus paljudes tüüpides kadunud (*antaδak >> anda), mõnes tüübis analoogilisena taas lisatud (lugeda)
• -tesnA ~ -δesnA
• -t sama päritolu kui infinitiivis
• -e teadmata päritolu
• -snA inesiivi lõpp
• Hilisem areng sarnane infinitiivi omaga
Supiinid
• -mA + käändelõpp
• -mA algselt olnud verbaalnoomeni tuletusliide
• -mAhen, -mAsnA, -mAstA, -mAttAk ~ -mAt˘tAk
• (-tAmAhen ~ -δAmAhen ~ -ttAmAhen – teistes lms keeltes umbisikulist vormi pole)
• Arvatavasti ka väliskohakäänded: -mAllen, -mAllA, -mAltA
• maks-vorm keeleuuenduselt, tarvitusele tuli laiemalt 1960ndate paiku, pakutud ka mani- ja maga-vormi
(Aavik)
29. Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles.