Mõni läheb näost punaseks, kui ma ütlen «kurat», mõni kardab juba sõna «armastus». Aga ma kasutan seal täpselt sellist keelt, mida ma ise igapäevaelus kasutan ja kasutavad ka kõik minuealised ja minust nooremad, seega ma ei leia, et seal oleks midagi sellist hirmsat. Minu meelest on kentsakas, kui viiekümneaastased püüavad kirjutada oma keeles viieteistaastastele. Tänase konkursi võitjad ja äramärgitud olid ju kõik noored ja minu meelest on see superpositiivne. Aga kui narkootikumidevastases kampaanias kasutatakse sõna «pask» ja seda pannakse pahaks? Minu esimene romaan «Kaks grammi hämaruseni» rääkis ka rohkem narkootikumidest ja ma arvan, et selline pisut sokiteraapiat meenutav sündmuste näitamine võib rohkem mõju avaldada kui õlalepatsutus ja noomimine. Arvan, et kui lähed paitad pead ja ütled, et ole pai ja ära tarvita alkoholi ja narkootikume, siis ei pruugi sellest kasu olla. Sellist sokiteraapiat on isegi rohkem vaja.
annaabi.ee 
