Udukogud Laura Helinurm III VÕ 10.veebruar 2017 Udukogu ★ tähtedevaheline pilv ○ tolmust, vesinikust, heeliumist ★ mõõtmed tohutud, diameeter ulatudes kuni mitmesaja valgusaastani ★ moodustavad sageli piirkondi, milles sünnivad uued tähed Ajaloost ★ esimene tõeline udukogu mainiti Pärsia astronoomi, Abd al-Rahman al-Sufi poolt (964) ★ 1054. aastal jälgisid araabia ja hiina astronoomid supernoovat, mis tekitas Krabi Udukogu ★ 1610. aastal esimene dokumenteeritud Orioni udukogu vaatlus Nicolas-Claude Fabri de Peiresc’i pool ★ 1864. aastal inglise astronoom William Huggins udukogudel vahet tegema nende spektrite järgi ★ 1912. aastal lisas ameerika astronoom Vesto Slipher “peegeldava udu” udukogu alamkategooriaks Difuusne (hajus) udukogu ★ välja venitatud ja piirideta ★ liigitatakse:
kääbusele voolama. Aine surutakse kääbuse pinna lähedal tugevas gravitatsioonis kokku ning selle temperatuur tõuseb. Kui aine juurdevoolu jätkudes ületab kääbuse mass 1,4 Päikese massi, algab äkiline kogu kääbust hõlmav termotuumareaktsioon ning kääbus hävib supernoova plahvatuses. Slaid 4 Supernoovad saavad oma nimetuse aastaarvu järgi. Pildil on näha 1572. aasta novembri alguses plahvatanud supernoovat Kassiopeia tähtkujust, mis kannab nime SN (SuperNova) 1572. See on üks kaheksast supernoovast, mida on ajaloodokumentide kohaselt palja silmaga nähtud ning seda on peetud üheks tähtsamatest sündmusest astronoomia ajaloos. "Uue tähe" sünd aitas põhjalikult muuta antiikajast peale püsinud mudeleid taevast ja maast, mille kohaselt peeti kinnistähtede maailma igaveseks ja muutumatuks. Sellest algas tohutu
nt. kuum lusika s+ külm käsi -> lusikalt kandub käele energia -> tunneme sooja 5. Kiirgus energia kandumine soojemast piirkonnast jahedamasse elektromagnetlainete vahendusel 6. Laineenergia teisenenud energialiik, saadud a) gravitatsioonienergiast nt tõus/mõõn b) kineetilisest energiast nt tuul, vette visatud kivi tekitavad lained c) soojusenergiast nt hoovused Maa teke ja areng * 12-15 miljardit aasta tagasi Suur Pauk ( Üks või mitu supernoovat plahvatasid, paisates maailmaruumi tähtede sisemuses sünteesitud raskeid elemente kosmilist tolmu. ) * 4,6 miljardit aastat tagasi Päikesesüsteemi teke ( kosmilise tolmu pilv hakkas raskusjõu mõjul moodustama tihedamaid ja hõredamaid vööndeid, mis tõmbusid kokku taevakehadeks ) * 4,5 miljardit aastat tagasi Maakoore tardumine * 3,8-3,5 miljardit aastat tagasi elu teke Maal * 3 miljardit aastat tagasi 3 suurt organismirühma eraldusid ( bakterid, arhed,
koosneb kahest reaktsioonist, mille käigus peamiselt CO2-st ja H2O-st eraldub hapnik. hingamine ,,aeglane põlemine" protsess, kui hingamisel vabanenud energia arvel toimuvad organismis talitused. inimese energiatarbe inimesed vajavad mingit hulka energiat, et toimida. selle energia saame toidust. lisaks sellele kulutab inimene energiat elamute kütmiseks, tootmises, põllumajanduses, transpordis jne. 2.3 Maa teke ja areng * 12-15 miljardit aasta tagasi Suur Pauk ( Üks või mitu supernoovat plahvatasid, paisates maailmaruumi tähtede sisemuses sünteesitud raskeid elemente kosmilist tolmu. ) * 4,6 miljardit aastat tagasi Päikesesüsteemi teke ( kosmilise tolmu pilv hakkas raskusjõu mõjul moodustama tihedamaid ja hõredamaid vööndeid, mis tõmbusid kokku taevakehadeks ) * 4,5 miljardit aastat tagasi Maakoore tardumine * 3,8-3,5 miljardit aastat tagasi elu teke Maal * 3 miljardit aastat tagasi 3 suurt organismirühma eraldusid ( bakterid, arhed,
aastast. 60ndatel avastati et supernoovasid saab kasutada astronoomiliste kauguste määramiseks, millega tõestati ka oletust, et universum paisub. Kuna supernoova on üsna harv sündmus galaktikas, juhtudes Linnu Teel umbes iga 50 aasta tagant, tuleb olemasolevaid pideva uurimise all hoida. Supernoovad on peamised hapnikust raskemate elementide allikad. Neutrontähed Neutrontähed on jäänukid mis jäävad alles massiivsetest tähtedest pärast supernoovat, kui tähe mass pole piisavalt suur musta augu tekkimiseks. Neutrontähed koosnevad peamiselt neutronitest ja on seetõttu meeletult tihedad(kuna puudub nn ,,tühi ruum" elektronkihtide ja tuumaosakeste vahel.) Massilt umbes 1.35-2 päikest, läbimõõdult aga 10-12 km. Selline tihedus on võrreldav näiteks sellega, kui pressida kogu inimkond suhkrukuubiku suuruseks! Neutrontähed pöörlevad väga kiiresti, kuni 100 pööret sekundis. Selline kiirus tekib, kuna
Eraldunud energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema elu jooksul kiiratava energia hulgaga. Supernoova võib tekkida vaid väga suurtest tähtedest, meie päikesest kuni 10 korda suuremast tähest. Tavaliselt on supernoova põhjuseks tuumakütuse lõppemine tähe sisemuses. Sama võiks juhtuda päikesega, kui ta oleks suurem ning tal saaks otsa vesinik tuumas, mida ta kasutab termotuumareaktsioonidel. Ajaloodokumentide kohaselt on inimene palja silmaga näinud kaheksat supernoovat. Üks neist on SN1572 ehk Tycho Noova, (teadlase Tycho järgi, kes uuris seda noovat) mis oli supernoova Kassiopeia tähtkujus. Tegu on 1572. aastal toimunud supernoovaga, mida peetakse astronoomias ajalooliselt tähtsaimaks sündmuseks, mistõttu algas astronoomias revolutsioon. ,,Uue tähe" sünd muutis antiikajast pärit mudeleid taevast, maast ning taevakehadest, mille järgi peeti tähti igavesteks ning püsivateks. Hakati koostama tähekaarte ning
ja ühtlase kiirendusega alla. Tulemuseks on kõverjoon. Kõik inertsiaalsüsteemid on samaväärsed Ühegi mehaanikakatsega ei saa eristada, milline inertsiaalsüsteem liigub ja milline on paigal Kiirus on suhteline mõiste Kiirendus on absoluutne mõiste, sest süsteemi kiirendust saab registreerida süsteemi sees Tycho Brahe (1546-1601) - 14-aastaselt koges ta päikesevarjutust ja 1574. aastal nägi supernoovat. suurendas ta astronoomiliste nurkade mõõtmise täpsust 10 korda: 10 nurgaminutilt 1 nurgaminutile. Brahe tunnistas semiheliotsentrilist maailma – Maa on keskel, Päike liigub selle ümber ja planeedid omakorda ümber Päikese. Johannes Kepler (1571-1630)- „kärnane koer“. Veendunud, et Jumala tahe väljendub matemaatilises ilus. Esialgu pani ta lootuse viiele täiuslikule geomeetrilisele kujundile: tetraeeder, kuup, oktaeeder, dodekaeeder ja ikosaeeder
plahvatavaid tähti. Neid on viimase saja aasta jooksul avastatud umbes nelisada ja neid otsitakse kogu aeg süstemaatiliselt. Leitute põhjal võib arvutada, et igas galaktikas tekib keskmiselt üks supernoova 50 aasta kohta. Meie Galaktika on seega viimaste aastasadade jooksul olnud kummaliselt vaikne. Ometi võib järgmine supernoova plahvatada millal tahes. Tänasel astronoomide põlvkonnal on rohkem kui 50-protsendilise tõenäosusega võimalus jälgida lähedast supernoovat. Ei saa siiski öelda, et supernoova meie Galaktikas näiks meile kindlasti väga suurejooneline. Kanada astronoom van den Bergh arvutas mõne aasta eest, et ainult kümmekond protsenti supernoovadest näivad niisama heledad kui Jupiter ja ainult 40% neist on üldse vaadeldavad palja silmaga. Üle poole nõuavad vaatlemiseks teleskoopi. 7
annaabi.ee 
