Laamtektoonika
(Heldur Nestor, Anto Raukas, Rein Veskimäe. Tallinn
2004)
Üleöeldu kinnitab, et Maa ajaloos on mitu korda tsükliliselt vaheldunud mandrite lõhenemise
ja hajumise, ning nende ühtekoongumise staadiumid. Selliseid tektoonilisi suurtsükleid
nimetatakse superkontinentaalseteks ehks Wilsoni tsükliteks. Nimetus tuleneb sellest, et
tsükli lõpuks moodustub Maal üksainus ülimanner, nagu näiteks moodustusid
superkontinendid Rodinia ja Pangae. Superkontinentaalse tsükli pikkus on umbes 300
miljonit aastat. Tsükli osad: Mandrite hajumise ja koondumise staadiumid on enam-vähem
võrdse pikkusega, 150 miljonit aastat. Seega, vaatamata Maa tektoonilise arengu näilisele
7
kaootilisusele, on selles siiski üsna selgesti tajutav arenguloogika. Toimub aine ringkäik
maakoorekivimite ja vahevöö ainese vahel, millega kaasneb maakoorelaamade liikumine ja
keerukama koostisega mandriliste maakoore juurdekasv
annaabi.ee 
