Fosforväetised
Fosforit sisaldub ka mitmes teises
mineraal- ja orgaanilises väetises. Esimesena kasutati fosforväetisena pikka aega kondijahu.
Hiljem hakati saksa keemiku J. Liebigi ettepanekul seda väävelhappega töötlema, mille
tulemusena saadi taimede poolt paremini omastatav väetis superfosfaat. 1842 toodeti
Inglismaa keemiatööstuses esimest korda superfosfaati, mis on praeguseks üks enim
kasutatavaid ja odavamaid fosforväetisi. 1922 hakati fosforväetisi tootma ka Eestis.
Superfosfaaditehas lasti Maardus käiku 1965. aastal. Enam Eestis fosforväetisi ei toodeta.
Fosforväetiste põhitoorained on apatiit ja Eestis suurtes kogustes leiduv fosforiit.
Fosforväetiste toomiseks kasutatakse ka fosforhapet. Apatiit ja fosforiit on vees praktiliselt
lahustumatud, kuid väga vähesel määral nad siiski lahustuvad happelistes muldades. Seetõttu
on fosforväetisena otstarbekas kasutada lahustuvaid fosfaate leelismetallide ja
ammooniumfosfaate või kaltsiumdivesinikfosfaati.