Friedebert Tuglas
niisama valitud stiilis nagu novellidki. Tema ja Johannes Semper rajasid eesti
kunstipärase reisikirjelduse.
Dekoratiivsetest loodusmotiividest kubiseb kogu Tuglase ilukirjanduslik proosa ja
neid jätkub külluses ka reisikirjeldustesse. Tuglase stiliseeritud ideaalmaastikud ei
tarvitse köita seda lugejat, kelle suhe loodusega on vahetu. Siiski tuleb au anda tema
oskusele tuua sõnadega maalimise teel esile teatud paiga eripära.
Tuglas on ka leidlik kujutlusmaastike looja. Näiteks superfantastiline mets hiiglaste
saarte novellist "Maailma lõpus" on modelleeritud kapsa järgi. Kirjanik muutis
parasvöötmes üldtuntud peakapsa tundmatuks eksootiliseks puuks kahe võttega:
suurendas seda umber 20 korda ja irjeldas siis selle "puu" otsa roniva tavalist kasvu
inimese vaatepunktist.
Sünniaeg määras Tuglase kuuluvuse generatsiooni, kelle elu jooksul toimus mitu
ühiskondlikku murrangut: reolutsioonid, maailmasõjad ja Vabadussõda, riigipöörded
ja okupatsioonid