A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
üksmeelsemalt... Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus.
Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed
karjusid: ,,Pronks läheb! Pronks läheb!" Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes
nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli
vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks
punapõskne daam, ning mõtles temast: ,,Tskae koletist!" Supelmaja lähedal püüdsid
poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: ,,Pronks! Pronks!"
Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad... Ning äkki kerkis
Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli
kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi roheline, vaikne, nukker... Kui vanaks ta
vaesekene on jäänud!
annaabi.ee 
