Keskaegne linn feodaalühiskonnas
käsitöökeskused, mis moodustasid kaubandus- ja tootmisvõrgustiku üle Euroopa.
Linnad tahtsid saada iseseisvaks, kuid kuna kogu maa kuulus maaisandatele ehk senjööridele,
pidid linnad isandatele makse maksma, vastutasuks võidi linnades käsitööd teha ja kaubelda.
Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mille alusel linnas elu korraldati.
Kuna linnas oli vaja rohkesti töökäsi, oli paljude linnade seadustes punkt, mis lubas sunnismaisele
talupojale vabadust kui ta on ühe aasta linnas elanud.
Väiksemad linnad sõltusid rohkem maaisandatest, kes pakkusid neile kaitset kallaletungide
vastu. Suuremad linnad olid rohkem iseseisvad ja tahtsid alluda ainult kuningale, neist said pealinnad.
Sõlmiti ka linnade liitusid, kes tahtsid vabaneda Rooma ja Saksa keisrite mõjuvõimu alt.
Mõnel liidul see õnnestus ja tekkisid linnriigid, näiteks Toscana ja Lombardia.