Maarahvas XIV-XVI SAJANDIL
16.sajandil mingi
üle paljudes mõisades raharendile. Suurenenud surve eest põgenesid paljud talupojad Venemaale,
Rootsi või Soome. Mõisnikud hakkasid neid karistama, trahvima ning hiljem jõuga tagasi tooma. Kui
talupoeg pages teise mõisniku juurde, pidi viimane kas tagastama või maksma ära talupoja tasumata
jäänud koormised. Mõisnikud sõlmisid omavahel kokkuleppeid talupoegade osas ja seati ametisse
adrakohtunikud. Eestlased muutusid pärisorjadeks, mis tähendab teotööd ja sunnimaisust. Mõisnikud
võtsid endale õiguse talupoegi müüa, vahetada, laenata ning pärandada.
Talupoegade õiguslik seisund ei olnud siiski ühesugune. Kõige arvukamalt oli adratalupoegi.
Nende nimi tulenes adramaade arvestamise järgi kuid talude suurused olid tegelikult vägagi erinevad.
15.sajandil loeti adramaa suuruseks 8-12 hektarit Suuremates taludes vajati tööle palgalisi sulaseid ja
teenijatüdrukuid. Järgmine kiht talupoegi oli üksjalgade kiht