Tammsaare ja Gailit elulugu
massinimeste karakteristikas küll eraldada meelevaldseid ja vagusaid, vaevajaid ja vaevatuid.
Aga neid kõiki haarab hooti meeletu kurjuse vimm, mis neid vihatujudes teeb üksteise
taoliseks. Ei kordu mitte ainult tüüpilised sõimusõnad eri vanemate tegelaste suus (,,nirakad",
,,kurat", ,,tola"). Sääraste sõgedate loomusundide võimuses ei tähenda ka lapsed mingit olulist
paremuse tõotust: noored kordavad vanade vandumist ja üksteise kiusamist. Muidu on selle
paigaltammuva sunnielu kohta tüüpiline, et kodusõja äritustele järgneb leppimine ja
kestmatule vaherahule uus tasakaalu kaotamine - paratamatu ringikäik.
Kus ei ole tahtevabadust, seal ei ole aru ega otsa sihitult sigiva sunnielu vastamisi
tõuklemisel. On nagu oleks ,,Kahes paaris" ülirealistliku erapooletusega tahetud kirja panna
mõningaid vallalisi episoode sellasest arutust olemasoluprotsessist, ja muud midagi.
Kangemate ja vähemperekate Kaaside lahkumisega kantnikumaja tegelaste koosseisust