"sundvormelid" - 1 õppematerjal

Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus

loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid, ehteid, raha jne. Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais, puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad, kõrged kodukuningad, nurmeisa-nurmeema, nurme kuldakuningad, tulge hoidma mu kodu, mu karja!” (Eesti rahva ajalugu I, 1932). Pühapaika hiide teatud tähtpäevadel koguneti kokku pidudeks. Ohvripidudel joodi õlut, mis tookord kandis nime “kahi”.