Tiit Lauk humanitaar
kas mängivad Berliini Filharmoonikud või näiteks Bostoni sümfooniaorkester. Siin oleks
kohane rääkida veel ühest kõlaga otseselt seotud fenomenist – džässmuusikud laulavad sageli
sotto voce kaasa oma improvisatsioonile. Seda teevad paljud džässmuusikud, tuntuim neist on
pianist Erroll Garner, kes peale oma improvisatsiooni meloodialiini markeerimise toob aeg-
ajalt kuuldavale ka täiesti muusikaväliseid häälitsusi, nagu hüüatused või naer. David Sundow
väidab oma fenomenoloogilises uurimuses džässimprovisatsioonist klaveril, et võime
mängitavat vokaalselt ette kujutada annab pianistile erilise kindlustunde (Cook 2005: 74).
Sundow räägib küll pianistidest, kuid džässmuusikutest harrastavad (oma soolole) kuuldavat
kaasalaulmist kõige enam kontrabassimängijad, kes on sellest lausa eraldi stiili kujundanud.
Huvitaval kombel ei ole sellele laialt levinud mänguvõttele spetsiaalset terminit kasutusele
võetud 43 .
annaabi.ee 
