V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
koos palvetada; ka õu oli tühi, ainult mõni hirmunud teener oli end kuhugi pimedamasse
nurka peitnud. Nad läksid jalgvärava poole, mis jõeäärsele maaribale viis. Mees mustas avas
võtmega värava. Lugejad teavad, et seal asus Vanalinna poolt müüridega piiratud neem, mis
Jumalaema kiriku kapiitli alla kuulus ja saare kirikutagusc idapoolse otsa moodustas. Nee2
6
7
mel polnud hingegi. Siia oli ka kisa ja kära vähem kuulda. Kirikut ründavate hulguste lärm
kostis siia summutatumalt, mitte enam nii kriiskavalt. Jõe poolt tulevas värskes tuules võis
kuulda neeme tipule istutatud ainsa puu lehtede kahinat. Siiski oli siin veel
451
ohtlik. Kõige lähemateks hooneteks olid piiskopiloss ja kirik. Nähtavasti valitses
piiskopilossis täielik segadus. Hoone tumedal fassaadil vilkusid akendes tuled edasi-tagasi
nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi
jooksevad
annaabi.ee 
