V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rohkem hakkas hirmu tundma, oma mõtteid koguda ja meelde tuletada, kas täna laupäev
pole. Kuid ta pingutas ennast asjata. Ta mälestuste ja mõtete lõng oli katkenud; kõige üle
kahtlema hakates ja kõikudes selle vahel, mida ta nägi ja mida ta tundis, asetas ta lõpuks
enesele selle lahendamatu küsimuse: «Kui mina olemas olen, kas siis see kõik ka olemas
on? Või kui see kõik olemas on, kas siis mina ise ka olemas olen?»
Sel silmapilgul kostis sumisevast rahvahulgast selge hüüd:
«Viime ta kuninga juurde! Viime ta kuninga juurde!»
«Püha Neitsi!» sosistas Gringoire. «Neil ka kuningas, küllap see on mõni sikk.»*
«Kuninga juurde, kuninga juurde!» kordas rahvahulk.
Teda veeti edasi. Igaüks tahtis temast oma käega kinni haarata. Kuid kolm kerjust ei
lasknud oma saaki lahti, nad kiskusid ta teiste käest ära ja kisasid:
«Ta on meie oma.»
Poeedi vammus, mis niikuinii juba oma viimseid päevi nägi, läks ses võitluses lõplikult
annaabi.ee 
