LENNART MERI – MINU LEMMIK PRESIDENT
astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb,
pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii
lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid
jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu
jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees
kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas
hällis. ("Hõbevalgem", 1976)
Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti
rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad
sinna maha unustanud miskit, mida homme tingimata vaja läheb. Pärast
vaatame nende pilte, kuulame nende viise ja ütleme iseendale: ahaa, need oleme
meie. ("Hõbevalgem", 1976)
17
Oleme oma keele kaudu süvendanud Euroopa kultuuri dualismi ja midagi
olulist lisanud