V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Raamat surmab ehituse.»
Meie arvates oli sel mõttel kaks külge. Kõigepealt oli see preestri mõte. Hirm uue teguri,
trükikunsti ees, vaimuliku hirm ja hämmastus Gutenbergi trükipressi sära ees. Kantsel ja
käsikiri, kõneldud ja kirjutatud sõnad olid trükitud sõnast hämmeldunud: nii oleks ka
varblane kohmetunud, kui ta taevas äkki näeks ingel Leegioni korraga oma kuut miljonit
tiiba laiali sirutavat.* See oli prohveti hüüd, kes juba kuuleb vabastatud inimkonna
sumisemist ja kihamist, kes näeb ette, et tulevikus mõistus kaevab usule haua, et teadus
pääseb võimule religiooni asemel, et maailm raputab eneselt Rooma ikke. See oli filosoofi
ennustus, kes näeb, kuidas trükikunsti
1 Püha Martini kloostri abt, s. o. Prantsusmaa kuningas, on oma elujärjelt vaimulik, tema päralt on väike püha Venantiuse kiriku
; ogudus ning kapiitlis istub ta laekahoidja toolil (lad. k.).
167