"sumisemas" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

olid Agnese meelest otsekui ara kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plika-põlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et «tema» hästi varjul ja 278 vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama. Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude prõginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitsev- ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kõhutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast