Eesti uusaeg (1710-1900)
Iseenesest
see õpetus oli hakanud levima juba 17. sajandi viimasel veerandil. Kirikuvooluna
hakkab meie maale 17. sajandi lõpul siiski jõudma. Esimeseks aktivistiks Johann
Fische. Selle suuna rajaja oli Philipp Jakob Spener, võttis kasutusele ka pietismi
(vagaduse) mõiste. 18. sajandil vagaduseõpetus hakkab levima tänu sellele, et vene
võimud ei tunne selle voolu vastu huvi. Paljuski raskes 18. sajandi algusel olukorras
on pietismile siin ka soodne pinnas. Olude paranedes sumbud, 1740. aastatest
räägitakse, et pietism on asendunud teoloogilise ratsionalismiga. Speneri jaoks oli
probleem selles, et olemaks hea usklik, ei piisa vaid pühapäeviti kirikus käimisest,
vaid inimene peaks iga päev Piiblit lugema jne. Pietistid hakkavad korraldama
piiblitunde. Põhiline on see, et kõik inimeste kõhklused saaks seletatud. Usutunnet
tuleb igatepidi elavdada.
18. sajandiga jõuab lõpule ka eestikeelse täispiibli väljaandmine (1739). See protsess