Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
õitsemise ja päevasäraga käsikäes.
Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades
paneb aralt maale ühe talla,
teine tald jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
ikka õhus üks ja teine maas,
järgi vilistab ja õitseb aas,
hakkab kõikjal särama ja sumisema.
Üks visnapuulikumaid jooni seoses kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine hoogsalt ja
elavalt, matkides linde, vetevulinaid, päikest; mida iganes...:"sulsulin vulin mulin / tuult ruuli huuli kuulin /
... / ää-öö / müü-möö / lii-laa / lii-lüü". Heaks näiteks on ka sõnamänguline "Kolmas kiri Ingile": "See aasta
tuleb kevad teisiti, / tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti, / ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, / tiu-tiu! ja teisiti ja
hoopis teisiti. / ... / Kui palju lahkuv päev võib kullata, / sa jagada võid kallistusi: / tiu-tiu!tiu-tiu! Ssu-ssu!"