Friedebert Tuglase novell "Popi ja Huhuu"
all. Ta igatses igakord isegi Isanda julmust ja tujukust kui too ära oli. Ta austas teda ja harjus temaga.
Kord kui Huhuu tänavakoerte saatel jälle koju tuli, oli ta riided lõhki ja käpad jätsid veriseid jälgi. Ta
ronis kõige üksildamasse nurka, kus ravitses urisedes oma haavu ja oli kaua haige. Popi käis ta juures
ja haletses teda. Ühel päeval leidis Huhuu köögist ankru, mille tuppa veeretas. Ta kuulis selles sulinat
ja tundis magusat ja joovastavat lõhna. Sellest päevast peale hakkas ta jooma. Ta jõi, magas ja tundis
pohmelli, kuni kogu tegeliku Isanda pudelid said otsa. Popi tundis purjus Huhuus oma Isanda ära
Isand jõi õhtuti tule juures. Nad mõlemad istusid ja olid purjus, Popi lõhnast, mis täitis maja. Ühel
päeval hakkas lund sadama. Lumi langes läbi katkise akna mööblile. Huhuu tuikus lööki viina järele,